Arhitekti 36 Tartu | E-L 10.00 - 19.00 | Tel: 51994059 | info@veinimaailm.ee

Sõbrapäev - märkamise ja tänamise päev

Tea Lajal 

Tänamise kunst on KUNST, käitumiskunsti osa ehk segu kasvatusest ja sisemisest taktitundest. Eriti õnnelikud on need, kellel on olemas nii kaasasündinud sisemine viisakustunne, kui ka hea kasvatus. 
Õnnetumast õnnetud on need, kel pole ühte ega teist, kusjuures ise nad oma puudustest aru ei saa, aga kõrval teised saavad.      

Viisakat tänamist loetakse targa inimese tunnuseks. Eks see laias laastus nii ongi, väikese agaga.
Kes meist poleks kogenud võltsi tänamist? Aitähhi, millest kajab vastu vaid ükskõikne viisakus ja tajud, et tegelikult tahab ta sinust vaid kiiresti lahti saada. Aga parem selline selgeksõpetatud viisakus, kui elada ilma tänude ja aitähideta, vaikuse, kahepalgelisuse ja labasuse ühiskonnas.
Pool sajandit sai seda kannatatud, aitab küll, me õppisime sellest, see vana kolisev ämber on praeguseks jalgade küljest lahti saadud. Aga uus viisakusepuuduse ämber paistab: mingi osa meie järgmistest põlvkondadest on üles kasvanud täiesti omapäi: vanemad ainult tööl, koolis ükskõiksed õpetajad ja vanavanemad veel ükskõiksemad.
Toetava sõnaga kasvatavaid eeskujusid pole neil olnud ja ainus, mille najal nad oskavad toimida on sisemised instinktid, mõnel meeldivalt intelligentsed, mõnel vaid läbi vaesuse kätteõpitud ellujäämisoskused. Heatahtlik, toetav ühiskond ega kogukond neid aidanud ei ole.

Mis tänamisoskust sa neilt ootad, kui pole mida tänada. Kurb.

Pealiskaudsus ja ükskõiksus on selle seltskonna kaitsemehhanism,  tänamine ehk isiklikuks muutumine nõrgestaks nii ebakindlalt ülesehitatud sisemaailma.
Nende inimeste kujunemisloo osas on meie ühiskond selgelt läbikukkunud. Kuidas sellest ämbrist nüüd lahti saada?

Lihtsalt.

Alustada tuleb sellest, et kõik sala-õelad, laisad ja kahepalgelised inimesed enda ümbruses tuleb tuvastada ja neile külge panna helkurpunased märgid, siis tead kellest probleemid algavad ja keda mitte kunagi uskuda või manipuleeriva jutuga arvestada.
Helkurmärgid kleebi neile külge ikka vaimses mõttes :). Suurelt, värviliselt :).

Siis saad rahumeeles, ilma häirijateta olla oma eesmärkidega, põhimõtetega, olla parem inimene ja nii toetada märkamisega, kasvõi hea sõnaga, enda ümber neid kes nõrgemad. Siis lõpeb ära ignorantsuses kujunevate ükskõiksete inimeste pealevool.

Libasõprus või sõprus? Facebooki sada sõpra on kindlasti pealiskaudne populaarsusvõistlus mitte sõprus. Populaarsusvõistluse põhimõtteks on kes kuulsam, see lahedam. Tegelik sõprus ei ole nii lihtsakoeline.
Kindlasti on Facebookis ka tõeliste sõprade või perede kogukondi, kuid need ringid ei ulatu kümnete või sadade liikmeteni.
Facebooki pealiskaudsest sõprusest veel kehvem variant on see mida näeb nn. kambajõmluses, sõbrannaparvedes ja suurkollektiivides: üksteise sõnadest, ideedest või käskudest-keeldusest sõltuv seltskond kus nõrgemad alistuvad võimule või dominantidele, arvates ekslikult, et kamba- või kollektiivivaim ongi sõprus.
Kambavaimust kantud üksteise liigne usaldamine võib olla isiklike probleemide või isegi allakäigu algus.
Milleni õige sõprus mitte kunagi ei vii.
Õige sõprus on usaldusväärne side mis muudab elu vaimselt paremaks, kujundlikult ja väga lihtsalt: sõber on see, kes pühib pisara, mitte ei jaluta minema.     

Üksteise sõbralik märkamine ei ole seotud ainult sõprade või tuttavate inimestega. Vahest on võhivõõras see, kellelt saabunud aitäh teeb tuju heaks. Usun, et meist paljud on naeratanud omaette autoroolis, ülekäigurajal teed andes, kui kõndija ühtäkki tänades viipab. Eriti hoolsad viipajad on vanapapid ja väga noored.

Omapärane tänuavaldus mille üle ei väsi imestamast on see, kui tänaja paneb käe põgusalt südamele ja puudutuse lahtise pihuga saajale saadab. Täitsa tavaline tänamine on põgus peakummardus, seda kogeb tihti lävepakul, kui saabuja hoiab lahti ust ja sina teda tänad, vastuseks saadud põgus kummardus on väga kena žest ehki tema tegu oli oluliselt tänuväärsem.
Põgusad kummardused tundub olevat populaarne tänamise viis, ilmselt see universaalne aitäh-žest jõuab saajani kõige siiramalt, eriti kui pooled võivad olla erikeelsed.

Meie kõnekeeles on tänamiseks päris palju võimalusi. "Aitäh!", "Tänan!", "Suur tänu!", "Tänan väga!", "Ole tänatud!" - kõik ilusad väljendid. Eriti armas on vanema põlvkonna privileeg kutsuda noori Kullakesteks, "Aitäh kullake!" jääb saajale tükiks ajaks meelde.

Sõnadeta tänamise eriti delikaatne viis on pisikesed teod, mis teevad päeva paremaks, näiteks läpaka kõrvale libistatud kohukene, diivanilauale sätitud kuklikarp, raamatu järjehoidja kõrvale peidetud omajoonistatud kaart, lukust lahtikeeratud välisuks peale õhtust poeskäiku, et võtit otsima ei peaks jne.
Neid pisikesi komplimente peab oskama märgata.  


Sõbrapäeva kui sellist polekski vaja siis, kui iga päev üksteist märgata. Aga me elame praktilises maailmas: kohustused, töörütm, lahendamist vajavad probleemid, kummalised olukorrad; argipäev röövib tähelepanu neilt, kes märkamist kõige rohkem väärivad ja seepärast on kasulik, kui korra aastas sügavalt järele mõelda, kui tähtsad lähedased sõbrad meie jaoks on.
 

HEAD SÕBRAPÄEVA!

13.02.2018

Piltidel: Naeratuse väljavõlumiseks on mitmeid võimalusi :) lillekimp sõbrannale, tähtpäevatort, soe kallistus endiselt õpetajalt, päikeseloojang, poisilikud naljad, hea šampanja jne.